Margus Kaasik: Eesti energiapoliitika suurim möödalask ei ole taastuvenergia tempo, vaid juhitava võimsuse puudumine

Viimase kümnendi energiapoliitiline vaidlus Eestis käib sageli selle ümber, kas ehitame piisavalt kiiresti tuule- ja päikeseparke ning kas taastuvenergia osakaal kasvab “õiges tempos”. Need küsimused on olulised – Euroopa energiasüsteem liigub paratamatult suurema taastuvenergia suunas ning paljudel tundidel toob see elektrihinna alla. Kuid ühe kriitilise mõõtme on debatt jätnud liiga tihti tahaplaanile: kas meil on piisavalt juhitavat tootmis- ja tagavaravõimsust, et katta talvised tipud ja kriitilised olukorrad?

Kui energiasüsteemi hinnata keskmiste alusel, näib pilt sageli rahuldav. Kui hinnata seda aga “halvima tunni” järgi – külm, tuulevaikne, pime õhtu, kui tarbimine on tipus –, on pilt teine. Eesti ja laiemalt Baltikum koos Soomega on tiputarbimise hetkedel struktuurses defitsiidis. Import ei ole iseenesest probleem: kui naaber toodab odavamalt, on ratsionaalne temalt elektrit osta. Risk tekib siis, kui kogu piirkond on samal ajal puudujäägis. Siis ei aita ka parimad ühenduskaablid, sest ülejääki lihtsalt ei ole.

Jaanuar kui stressitest

Tänavune külm jaanuar toimis meie süsteemile klassikalise stressitestina. Eleringi avalike andmete järgi suutsime jaanuaris katta ainult 57% oma tiputarbimisest oma juhitavate võimsustega. Ülejäänu tuli kombinatsioonina impordist ja sellest, kas ilm parasjagu “andis” tuule- või muu muutliku tootmise. See suhe on varustuskindluse tuum: terve süsteem vajab varu, mis peab katma ootamatud rikked, ilmastikuriskid ja regionaalsed kriisid. Kui tiputarbimine ületab juhitavat võimsust suurelt, muutub sõltuvus impordist ja ilmastikust süsteemseks riskiks – ja see risk realiseerub just siis, kui seda kõige vähem vaja on.

Siin jõuame ebamugava, kuid vältimatu järelduseni. Eesti energiapoliitika suurim möödalask ei seisne mitte selles, et taastuvenergiat oleks liiga vähe. Möödalask on selles, et juhitava tootmise rolli ei ole käsitletud sama strateegilise tõsidusega. Meil on tekkinud olukord, kus ehitame küll odavat energiat paljudeks tundideks, kuid jätame kindlustusaugu nendeks tundideks, mis määravad süsteemi töökindluse ja tarbijate tegeliku arve.

Keskmised ei toida süsteemi – tipud teevad arve

Tuul ja päike on oma olemuselt muutlikud ning nende neil põhinevat elektritootmist ei saa vajaduse järgi suurendada. Salvestuslahendused, sealhulgas akud, aitavad tasakaalustada lühiajalisi kõikumisi, kuid ei kata mitmenädalast külma ja tuulevaikust. Kui eesmärk oleks katta ka kõige ekstreemsemad talvised tipud ainult taastuvenergia ja salvestusega, tähendaks see väga suuri investeeringuid tootmis- ja salvestusvõimsustesse, mis seisaks suure osa aastast alakasutatuna. Lõpuks kandub see kogukulu tarbija õlgadele.

Samas on taastuvenergia lisandumisel ka vaieldamatud plussid: see vähendab paljudel tundidel elektri hinda ning motiveerib elektrifitseerimist – rohkem soojuspumpasid, rohkem elektrilist transporti. See on hea. Probleem on teises pooles: odavam elekter suurendab tarbimist ja eriti talvist tiputarbimist, kus elektriga köetakse. Kui juhitavat võimsust samal ajal juurde ei tule, siis taastuvenergia edu “odavate tundide” loomisel süvendab talveperioodi juhitava võimsuse kriisi. See on väga halb, sest just talvel ja tiputunnil on varustuskindluse hind kõige kõrgem.

Subsideeritud taastuvenergia nõrgestab juhitava võimsuse investeerimissignaali

Lisandub veel üks mehhanism, millest räägitakse Eestis liiga vähe. Kui tootja tulu on toetuste abil osaliselt garanteeritud, saab ta turule tulla ka madala hinna korral. See surub alla hinna nendel tundidel, mil juhitavad jaamad teeniksid oma püsikulude katteks vajaliku osa tulust. Tulemuseks on puuduva tulu probleem: energiaturg üksi ei paku enam piisavat investeerimissignaali võimsustele, mis peavad olema olemas ka siis, kui nad töötavad harva.

See puudutab kõiki juhitavaid tehnoloogiaid, mitte ainult gaasi. Sama loogika kehtib uutele koostootmisjaamadele, kiiretele reservidele – ja ka tuumajaamale. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus uue juhitava võimsuse tekkimiseks, peab turul olema mehhanism, mis maksab ka valmisoleku ja kindluse eest, mitte ainult toodetud megavatt-tundide eest.

Seepärast peaks prioriteet olema juhitavate võimsuste osakaalu suurendamine. Täiendavat mittejuhitavat tootmist võib ja peabki lisanduma, kuid eeskätt turutingimustel – ilma toetuseta –, kui süsteemi “kindlustuskiht” on paigas. Vastasel juhul süvendame oma elektrisüsteemi haavatavust.

Gaasi roll muutunud energiapildis

Gaas on fossiilne kütus ja seda ei saa pidada lõplikuks kliimaneutraalseks lahenduseks. Kuid gaasi roll on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Euroopa gaasiturg on pärast 2022. aastat mitmekesistunud, LNG tarneahelad on laienenud ja tarnekindlus on tugevam kui varem. Veel olulisem on gaasi tehniline omadus: juhitavus. Gaasijaamu saab käivitada vastavalt süsteemi vajadusele – kiiresti ja prognoositavalt –, mis teeb neist sobiva partneri taastuvenergia kõrvale.

Lisaks ei ole kogu gaas enam “ainult fossiilne”. Eestis toodetav biometaan on juba arvestatav ning sellel on potentsiaal kasvada. Biometaan seob põllumajanduse, jäätmemajanduse ja energeetika ringmajanduslikuks tervikuks ning vähendab heidet. See ei muuda gaasi imerohuks, kuid muudab selle realistlikuks üleminekutehnoloogiaks, mis aitab taastuvenergia osakaalu kasvatada ilma varustuskindlust ohustamata.

Mida teha teisiti

Kui tahame korraga energiajulgeolekut, konkurentsivõimelist hinda ja kliimaeesmärke, peame energiapoliitikas nihutama fookust: taastuvenergia mahu kõrval peab sama strateegiline eesmärk olema juhitav võimsus ja paindlikkus. Praktikas tähendab see vähemalt kolme sammu.

Esiteks: luua juhitavale võimsusele investeerimissignaal – olgu see võimsuslepingute, reservi- või kindlustusmehhanismi kaudu –, mis tagab, et vajalik võimsus tekib ja püsib turul. Teiseks: suunata toetused sinna, kus turg üksi ei taga piisavat kindlust – juhitavusse, paindlikkusse ja süsteemiteenustesse. Kolmandaks: lasta uutel mittejuhitavatel võimsustel tulla turule võimalikult turupõhiselt, sest muidu sööme ära selle vähese tulubaasi, mille najal investeeringud juhitavasse võimsusse üldse sündida saavad.

Energiasüsteem ei tohi põhineda lootusel, et ilm on soodne ja naabritel on ülejääki. See peab põhinema teadlikul riskijuhtimisel ja tasakaalustatud portfellil. Süsteemi mõõdetakse tiputunnil, mitte keskmisel suvepäeval – ja just selle mõõdupuu järgi tuleb teha ka Eesti järgmise etapi energiapoliitilised otsused.

Elenger Grupi juhatuse esimehe Margus Kaasiku arvamuslugu ilmus Delfi portaalis 09.03.2026