Roman Bogdanovitš: Gaas või tuumaenergia, see pole õige küsimus

Eesti energiaarutelus on tekkinud kunstlik vastandus: kas gaas või tuumaenergia. See on vale küsimus. Gaasielektrijaamad ja tuumaenergia ei täida elektrisüsteemis sama ülesannet ning nende vastandamine viib arutelu valesse kohta. Tegelik küsimus on, kuidas tagada Eesti varustuskindlus ajal, mil põlevkivivõimsused vananevad, taastuvenergia osakaal kasvab ja tuumaenergia ei ole veel realistlikult kättesaadav.

Maailma Energianõukogu (World Energy Council, WEC) energeetika trilemma indeks hindab riikide energiasüsteeme kolme kriteeriumi alusel: keskkonnasõbralikkus, taskukohasus ja varustuskindlus. Eesti paiknes 2024. aastal selles edetabelis kõrgel 7. kohal[1] jagades positsiooni Saksamaaga ning jäädes vahetult Prantsusmaa järel. See näitab, et Eesti energeetikasektoris tehtud reformid on olnud üldjoontes õiges suunas.

Kõrge koht edetabelis ei ole aga eesmärk omaette. See on märk sellest, et süsteem on seni suutnud hoida tasakaalu hinna, keskkonnamõju ja töökindluse vahel. Kui Eesti soovib selles grupis püsida või liikuda lähemale Põhjamaade tasemele, tuleb teha otsuseid, mis hoiavad sama tasakaalu ka järgmises kümnendis.

Viimase viie aasta geopoliitilised muutused on aga muutnud nende kolme eesmärgi omavahelist kaalu. Energiakriis, sõda Euroopas, Venemaa elektrisüsteemist lahtiühendamine ja piirkondlikud taristuriskid on näidanud, et varustuskindlus ei ole enam lihtsalt üks energeetika trilemma sammas teiste kõrval. Sellest on saanud eeltingimus, millele toetuvad nii taskukohasus kui ka kliimaeesmärgid.

Kui elektrisüsteem ei tööta kriitilisel hetkel, ei ole palju kasu sellest, et aastane keskmine tootmishind on madal või et keskmine CO₂ jalajälg on paranenud. Energiasüsteem peab olema puhtam ja odavam, kuid kõigepealt peab see töötama.

Varustuskindlus tähendab rohkem kui aastane elektribilanss

Eesti energiapoliitikas räägitakse sageli sellest, kui palju elektrit toodetakse aasta jooksul ühest või teisest allikast ja milline tehnoloogia on odavaim. Varustuskindluse vaatest on see liiga kitsas mõõdik.

Elektrisüsteemi tegelik proovikivi ei ole keskmine tund, vaid kõige raskem tund: külm talveõhtu, madal taastuvtoodang, suur tarbimine, võimalik rike mõnes jaamas või ühenduses ning vajadus hoida sagedust stabiilsena. Just sellistes olukordades selgub, kas süsteem on päriselt töökindel.

Pärast Venemaa elektrisüsteemist lahtiühendamist ja Mandri-Euroopa sagedusalaga sünkroniseerimist on Eesti vastutus oma süsteemi eest suurem kui varem. Sageduse hoidmine, reservide tagamine, saartalitlus ja süsteemi taaskäivitamine ei ole enam abstraktsed tehnilised mõisted, vaid osa riigi julgeolekust.

Seetõttu ei saa varustuskindlust hinnata ainult energia hinna või tootmismahu järgi. Arvestada tuleb juhitavat võimsust, käivituskiirust, kütusevaru, inertsi, süsteemi taaskäivitamise võimekust, küber- ja füüsilist turvalisust ning seda, kas vajalik ressurss on kriisihetkel päriselt saadaval.

Gaas ja tuumaenergia ei konkureeri samas rollis

Avalikus arutelus kiputakse gaasi ja tuumaenergia rolli vastandama, justkui peaks Eesti valima ühe või teise vahel. Tegelikult täidavad need tehnoloogiad elektrisüsteemis erinevaid ülesandeid.

Juhitavat tootmisvõimsust saab lihtsustatult jagada kaheks. Üks on baasvõimsus – jaamad, mis töötavad suure osa ajast ja annavad stabiilset tootmist. Sellesse rolli sobib hästi tuumaenergia, kui projekt on tehniliselt, majanduslikult ja regulatiivselt küps. Teine on reguleerimisvõimsus – jaamad, mis suudavad kiiresti käivituda, koormust muuta, katta tippe ja reageerida ootamatutele puudujääkidele. Sellesse rolli sobivad gaasimootorid ja gaasiturbiinid.

Hea võrdlus on transpordisüsteem. Tuumaenergia on nagu kaubarong: see liigub ühtlase tempoga, veab suurt koormust ja on efektiivne pika vahemaa peal. Gaasijaamad on nagu kiirreageerivad veokid või operatiivteenistus: need ei ole kõige odavam viis kogu koorma vedamiseks, kuid nad on asendamatud siis, kui midagi on vaja kiiresti tasakaalu viia või ootamatu olukord lahendada.

Kui kasutada ainult „kaubaronge“, jäävad kiireloomulised vajadused katmata. Kui kasutada ainult „veokeid“, muutub süsteem kalliks ja ebaefektiivseks. Toimiv süsteem vajab mõlemat – erineval ajal, erinevas mahus ja erinevas rollis.

Seetõttu on eksitav küsida, kas Eesti peaks valima gaasi või tuumaenergia vahel. Õige küsimus on, kuidas katta lähiaastate reguleerimis- ja reservivajadus ning samal ajal hoida tuumaenergia võimalus avatuna pikemaks ajahorisondiks. Gaas ei pea tuumaenergiat välja tõrjuma. Vastupidi: gaas võib osta Eestile aega, et tuumaenergia otsus teha küpsemalt ja väiksema riskiga.

Gaasielektrijaamad on realistlik sild, mitte uus baaskoormus

Järgmise kümne aasta vaates on kõige realistlikum uus juhitav võimsus Eestis gaasil (s.h. kohalikul biometaanil või rohevesinikul) põhinev elektritootmine. Eriti puudutab see gaasimootoreid ja lihttsükliga gaasiturbiine, mis sobivad reserviks, tipukoormuseks, sageduse hoidmiseks ja saartalitluseks.

Nende eelis on madalam kapitalikulu, lühem tellimus- ja ehitusaeg ning suur paindlikkus. Kui Eesti vajab kiiresti juurde juhitavat võimsust, on gaasielektrijaamu realistlikum rajada kui põlevkiviplokkide sügavat ümberehitust, CO₂ püüdmise tervikahelat või tuumajaama.

See ei tähenda, et gaas oleks ideaalne või lõplik lahendus. Gaasijaamad ei taga automaatselt madalat elektrihinda. Kui gaasielektrijaam töötab palju tunde fossiilgaasiga, sõltub toodangu hind nii gaasi kui ka CO₂ kvoodi hinnast. Seetõttu ei tohiks gaasielektrijaamu käsitleda Eesti uue baaskoormusena.

Gaasielektrijaama õige roll Eesti süsteemis on pakkuda kindlustust: reservi, reguleerimisvõimsust, talvist varu ja käivitusvõimet olukordades, kus taastuvenergia ja import ei kata vajadust. See on varustuskindluse hind – mitte plaan asendada põlevkivi lihtsalt fossiilgaasiga.

Uued jaamad tuleks projekteerida tulevikukindlalt. See tähendab dual-fuel võimekust, valmisolekut kasutada biometaani, võimalusel vesinikusegusid ning piisavat kohapealset kütusevaru kriisiolukordadeks. Biometaan ja roheline vesinik ei kata lähikümnendil tõenäoliselt kogu juhitava elektritootmise vajadust, kuid nende kasutamise võimalus vähendab fossiilgaasi lukustumise riski.

Põlevkivi jääb üleminekurolli, kuid mitte pikaajaliseks turuelektriks

Põlevkivi on olnud Eesti energiajulgeoleku alus. Selle tugevus on kohalik kütus, olemasolev taristu ja tugev kompetents, mis on andnud elektrisüsteemile juhitavat võimsust ja stabiilsust. Need omadused on ka pärast desünkroniseerimist endiselt väärtuslikud.

Kuid põlevkivi pikaajaline roll elektritootmises väheneb. Vanad plokid vajavad investeeringuid, hoolduskulud kasvavad ning CO₂ hind ja keskkonnanõuded vähendavad konkurentsivõimet. Põlevkivi võib olla vajalik üleminekuperioodi reservina, eriti saartalitluse ja talvise varustuskindluse jaoks, kuid see ei ole mõistlik pikaajaline turuelektri alus.

CO₂ püüdmise ja ladustamise tehnoloogia ehk CCS võiks teoorias vähendada põlevkivielektri kliimamõju. Praktikas on see Eesti jaoks keeruline ja kallis. CCS ei ole ainult korstna otsa lisatav seade. See eeldab CO₂ püüdmist, puhastamist, kokkusurumist või veeldamist, transporti ja püsivat ladustamist.

Kuna Eestis puudub realistlik kohalik geoloogiline ladustamisvõimalus, sõltuks selline lahendus teistest riikidest ja nende taristust. See nõrgestab põlevkivi kui kohaliku ressursi strateegilist eelist. Kui elektrit toodetakse küll kohalikust põlevkivist, kuid heite vähendamiseks tuleb sõltuda välismaisest CO₂ ladustamisest, ei kao sõltuvus ära. See muutub lihtsalt teistsuguseks.

Põlevkivi suurem tulevikuväärtus võib olla hoopis keemiatööstuses. Eesti pikaajaline kogemus põlevkiviõli, fenoolide, vaikude ja muude keemiatoodete tootmisel võib anda suuremat lisandväärtust kui põlevkivi põletamine elektriks. Ka seda suunda tuleb arendada nii, et keskkonna- ja süsinikujalajälg oleks minimiseeritud.

Tuumaenergia vajab ettevalmistust, kuid ei lahenda lähiaastate puudujääki

Väikesed moodulreaktorid võivad sobida Eesti pikaajalisse energiaportfelli. Tuumaenergia annaks madala CO₂ jalajäljega juhitavat tootmist ning võiks tulevikus täiendada tuule- ja päikeseenergiat.

Praegu oleks siiski riskantne käsitleda SMR-i kindla lahendusena 2030. aastate alguse varustuskindlusele. Teiste riikide kommertsprojektid ei ole veel piisavalt tõestanud, et SMR-id suudavad pakkuda lubatud kulueelist, ehituskiirust ja standardiseerimisest tulenevat riski vähenemist. Esimesed referentsprojektid Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja Euroopas annavad alles lähiaastatel vastuse, kui realistlikud need ootused on.

See ei tähenda, et Eesti peaks tuumaenergia ettevalmistused peatama. Vastupidi: kui tuumaenergia soovitakse jätta 2035. aasta järgseks valikuks, tuleb praegu arendada õigusraamistikku, ohutusasutuse võimekust, planeeringuid, haridust, jäätmekäitluse põhimõtteid ja avalikku arutelu.

Oluline on mitte ajada segi ettevalmistust ja varustuskindluse garantiid. Tuumajaama võimalus tuleb hoida laual, kuid lähikümnendi juhitava võimsuse puudujääki ei tohi rajada projektile, mille hind, ajakava ja regulatiivne teekond on veel ebaselged.

Siin ongi gaasi roll kõige paremini mõistetav. Gaas ei pea olema tuumaenergia konkurent. Gaas võib olla vahend, mis võimaldab Eestil tuumaenergia otsuse teha ilma paanikata ja ilma, et vahepeal varustuskindlus kannataks.

Taastuvenergia annab odava energia, kuid vajab tuge

Tuul ja päike peaksid olema Eesti tulevase elektrisüsteemi odava energia alus. Maismaa- ja meretuul ning päikeseenergia vähendavad sõltuvust imporditud fossiilkütustest ja toovad paljudel tundidel turule odavat elektrit.

Kuid taastuvenergia ei ole üksi varustuskindluse lahendus. Eesti peab arvestama olukordadega, kus taastuvtoodang on madal mitu tundi või mitu päeva järjest. Sellisel ajal peab süsteemis olema salvestust, tarbimise juhtimist ja juhitavat tootmisvõimsust.

Akud sobivad hästi kiireks sagedusreaktsiooniks ja lühiajaliseks reserviks. Tarbimise juhtimine aitab vähendada tipukoormust ja muuta süsteemi paindlikumaks. Tööstus, elektrikatlad, laadimistaristu, soojuspumbad ja tulevikus ka andmekeskused võivad pakkuda olulist paindlikkust.

Kuid mitmepäevase talvise energiavaeguse katmiseks on vaja ka pikaajalisemat juhitavat ressurssi. Taastuvenergia vajab enda kõrvale süsteemi, mis töötab ka siis, kui ilm ei tööta meie kasuks.

Välisühendused toetavad turgu, kuid ei ole kriisiplaan

Eesti peab kasutama välisühendusi. Tugevad ühendused Soome, Läti, Leedu, Poola ja Põhjamaadega parandavad konkurentsi, vähendavad hinnakõikumisi ning võimaldavad ressursse jagada. Regionaalne elektriturg on Eesti tarbijale kasulik.

Kriisiplaneerimisel tuleb aga lähtuda konservatiivsemast eeldusest. Mereühendused võivad olla rikkes või rünnaku all. Naaberriikides võib samal ajal olla külm, tuulevaikne või tootmispuudujääk. Import ei ole kriisihetkel garanteeritud.

Seetõttu peaks Eesti tavapärases turuolukorras toetuma regionaalsele elektriturule, kuid kriisiolukorras suutma tagada vähemalt kriitilise tarbimise, sageduse hoidmise, süsteemi stabiilsuse ja taastamise kohalike võimsustega. Välisühendused on majanduslik eelis, mitte ainus varustuskindluse alus.

Mitmekesisus on tähtsam kui üks kohalik kütus

Eesti energeetika aruteludes vastandatakse sageli kohalikku ja imporditud ressurssi. See on liiga lihtne jaotus. Kohalik ressurss võib olla suur eelis, kuid ainult siis, kui seda saab kasutada konkurentsivõimeliselt, keskkonnanõuetele vastavalt ja tehniliselt usaldusväärselt.

Varustuskindlust ei taga ainult kohalik kütus, vaid mitmekesine süsteem, kus ühe tehnoloogia nõrkust katab teise tugevus. Tuul ja päike annavad odavat energiat, kuid vajavad tasakaalustamist. Gaasielektrijaamad pakuvad kiiret juhitavat võimsust, kuid tekitavad kütuse- ja CO₂ hinnariski. Akud reageerivad kiiresti ja sobivad hästi sageduse hoidmiseks ning lühiajaliseks tasakaalustamiseks, kuid nende energiamahust ei piisa mitmepäevase tootmispuudujäägi katmiseks. Tuumaenergia võib anda stabiilset madalsüsinik tootmist, kuid selle projektirisk on kõrge. Põlevkivi annab kohalikku juhitavust, kuid selle kliima- ja majandusrisk kasvab.

Tugev elektrisüsteem ei vali üht neist ja ei hülga kõiki teisi. Tugev elektrisüsteem kombineerib neid viisil, mis töötab ka siis, kui mõni komponent ebaõnnestub.

Eesti tulevane elektrisüsteem vajab kuut sammast

Eesti pikaajaline elektrisüsteem võiks tugineda kuuele sambale.

Esiteks, tuul ja päike annavad suure osa odavast elektrienergiast.

Teiseks, salvestus ja tarbimise juhtimine tasandavad lühiajalisi kõikumisi.

Kolmandaks, gaasielektrijaamad tagavad kiire reguleerimisvõimsuse, talvise varu ja saartalitlusvõime.

Neljandaks, põlevkivi jääb üleminekuperioodil piiratud reservirolli ning liigub järk-järgult kõrgema lisandväärtusega tööstuslikku kasutusse.

Viiendaks, tuumaenergia võib pärast 2035. aastat anda juhitavat madalsüsinik tootmist, kui referentsprojektid ja Eesti ettevalmistus seda toetavad.

Kuuendaks, välisühendused toetavad turgu, kuid kriitiline varustuskindlus peab olema tagatud ka kohalike vahenditega.

Selline süsteem ei ole kõige lihtsam ega poliitiliselt kõige mugavam. Kuid see on realistlikum kui lootus, et üks tehnoloogia lahendab korraga hinna, kliima, julgeoleku ja varustuskindluse probleemi.

Järeldus: gaas ei asenda tuumaenergiat, vaid aitab selleni jõuda

Eesti ei peaks otsima põlevkivile üht uut üks-ühele asendajat. Põlevkivi tugevus oli see, et see ühendas kohaliku kütuse, juhitava tootmise ja süsteemi stabiilsuse. Tulevases elektrisüsteemis tuleb need funktsioonid jagada mitme tehnoloogia vahel.

Järgmise kümnendi kõige realistlikum juhitava võimsuse sild on gaasielektrijaamad. Nende ülesanne ei ole saada Eesti uueks baaskoormuseks, vaid tagada reserv, reguleerimine, sagedus, saartalitlus ja talvine kindlus. Samal ajal tuleb kiiresti arendada taastuvenergiat, salvestust ja tarbimise juhtimist.

Põlevkivi+CCS on tehniliselt võimalik, kuid Eesti jaoks tõenäoliselt liiga kallis ja liiga sõltuv välisest CO₂ taristust, et sellest teha põhistrateegia. SMR võib olla pikaajaline võimalus, kuid ei ole veel piisavalt tõestatud, et sellele rajada 2030. aastate alguse varustuskindlus.

Seetõttu peaks Eesti elektrisüsteemi strateegia põhinema mitmekesisusel. Odav energia tuleb valdavalt taastuvatest allikatest. Paindlikkus tuleb salvestusest, tarbimise juhtimisest ja gaasielektrijaamadest. Pikaajaline madalsüsinik juhitav tootmine võib tulla tuumaenergiast, kui riskid vähenevad. Kriisikindlus peab aga jääma kohalike ressursside ja tehniliselt testitud lahenduste peale.

Gaas ei ole Eesti energiasüsteemi lõplik lahendus. Küll aga võib see olla vajalik sild, mis aitab jõuda süsteemini, kus varustuskindlus, madalam hind ja kliimaeesmärgid ei ole omavahel vastuolus.

[1] https://www.worldenergy.org/assets/downloads/2024_World_Energy_Trilemma_Full_Report_FINAL.pdf?v=1770806552

 

Elenger Grupi arendusnõuniku Roman Bogdanovitši arvamuslugu ilmus Postimehe portaalis 25.05.2026